esmaspäev, 1. august 2016

Walking in one shoe

Tegin silmad lahti ja vaatasin kella. Oleksin võinud kihla vedada, et keegi on kella keeranud, sest enesetunne polnud küll selline, et oleksin kella üheni päeval maganud. Väljapuhkamine null. Tuju polnud ka kõige parem, sest polnud sügavalt maganud. 

Võtsin telefoni ja esimene chat oli selline: 

Virje: "Ma kodus kohe. Hahaha oot ma 5mini prst hellan korra hahaha. Ma suren"

 Jäin ta kõnet siis ootama, aga ainuke asi mille suhtes ma skeptiline olin tema lause juures oli see, et ta helistab KORRAKS...Tavaliselt meie kõned alla 30 minuti ei jää. Oli ta ju olnud ka just kolm päeva Viljandi Folgil ning seda arvesse võttes võis juttu tulla umbes 3 tunni jagu. 

Võtan siis kõne vastu ja esimesed paar sekundit pärast Tsau ütlemist ta lihtsalt naeris telefoni otsas, mis lõpuks nakatas ka mind. Rääkis siis, kuidas ta peaaegu bussis magama jäi ja siis mingi hull kamp Jaapani turiste bussile tuli, kes ei osanud öelda, kuhu nad tahavad ja natuke naiste klatši nagu alati. Lõpuks jõudis ta ka põhiteemani, miks ta sureb. Nimelt oli ta folgil hommikul üles ärganud ning hakanud uniselt ja silmad pool kinni jalanõudsid jalga panema. Pani ühe jalga ja hakkas siis teist võtma aga teine jalanõu oli kadunud. Vaatas toas ringi ja ei näinud kuskil. 

"Ma mäletan täpselt, et ma panin mõlemad jalanõud kõrvuti siia.."  Aga mida polnud, seda polnud.

"Kes see varastab ära ainult ühe jalanõu?" oli ta põhiküsimus. Ma ausalt ei tea.. Ühe jalaga bandiit?Keegi, kellel oli ka äkki üks jalanõu varastatud ja siis ta varastas endale teise sarnase tagasi, et ei peaks ühe jalanõuga koju minema? 

Rääkis ta veel mulle, kuidas ta käis läbi Viljandi ühes jalas jalanõu ja teises mitte midagi. Samamoodi ka Tallinna bussijaamas. Lõpuks, kui ta enda kodu juures bussipealt maha sai siis hakkas veel vihma sadama ja äikest lööma. Tore hommik või mis? Mina muidugi tema virisemise jutu peale ainult
naersin. Mine veel folgile ja saad paljajalu koju kõndida. 

Üritasin siis teda lohutada tuues välja Folgi positiivseid pooli. Oli ta saanud seal vist terve Eesti pealt kõige odavamat sushit, mis ei jäänud maitselt alla Tallinna kõige kallimale. Samuti kontserdielamused.

Nende peale ta aga vastas, et tahaks kodus voodis juba olla ja normaalset kohvi juua. Folgil olnud kohv oli  lurr... Ikka virises edasi. 

Pärast sellist kõne ja naermist jõudsin järeldusele, et minu "Halb hommik" polnud üldsegi halb. Tuju oli kohe palju parem. Hea, et mul selline sõbranna on. 





  

Kommentaare ei ole: