kolmapäev, 28. veebruar 2018

Ma olen MUA?


Ühel õhtul kirjutas mulle sõbranna ja küsis, et kas ma oleksin nõus talle tegema Kunstikooli lõpuaktuse jaoks lõpumeigi. Tollel konkreetsel momendil halvas mind hirm. Teate seda tunnet, kui tahate midagi meeletult, kuid samas natuke kardate, sest et te ei tea, mis tulemus asjal lõpuks olla võib? Igatahes, mul tekkis täpselt selline seis, mille mõjul ma muidugi peale jaatava vastuse ei osanud midagi öelda. Ärge nüüd arvake, et ma tegelikult ei tahtnud seda teha ja ei tahtnud ka ei vastust öelda. Loomulikult ma tahtsin seda teha, sest mulle on väga kaua jumestamine meeldinud. Tavaliselt ma olen seda enda peal harjutanud või siis ka sõbrannadele teinud, kui oleme pildistamas käinud. Kuid seekord oli tegemist siiski teise inimese lõpetamisega..

Päev enne tema lõpetamist ma veel enne magama minekut mõtlesin, et mis saab siis, kui ma ei suuda saavutada piisavalt head tulemust või näiteks ei saa meigipõhja tegemiseks õiget tooni?  Lasen inimesel minna lõpetama meigirandid näos? Pole ju mul sellist varustust nagu on päris jumestajatel. Õnneks suutsin ennast kohe pärast neid mõtteid maha rahustada ning olin kindel, et kuidagi ikka hakkama saab. Ei kõla küll eriti enesekindlalt aga sisimas ma olin. 

Järgmisel hommikul tuli ta juba kell 8 hommikul. Jah, mul oli vaheaeg ja ma pidin 8 olema voodist püsti. Mäletan, et ma veel voodis äratust kinni pannes sain nii kurjaks, et ma üldse lubasin kellelgi endale nii varaseks kohustusi tekitada. Paha tuju aga lahtus samal hetkel, kui voodist püsti tulin ja ruloo üles tõmbasin. Väljas oli omaette winter wonderland  ja see imeilus päikesetõusu  oli piisav, et häälestada ennast positiivsele lainele. 

Tõusin püsti, tegin endale kohvi ning kargutasin sõbrannale uksele vastu. Teadsin, et meil pole eriti kaua aega, sest ta pidi kohe edasi juuksurisse minema. Te ei kujuta ette kui hästi kõik lõpuks laabus. Meigipõhi ja kõik tuli välja kokkuvõttes nii super ilus, et ma olin lausa ise üllatunud. Nähes aga sõbranna reaktsiooni, kui ta tulemust lõpuks ise näha sai oli see kui hingele pai. Näha tema ülevoolavat ja siirast rõõmu ja õnnetunnet teadsin kohe, et see lubadus oli kõige õigem. Eriti veel, kui ma oma kipsiga tema lõpetamisele kohale minna ei saanud. 

Enne lõpetamist olid nad veel perega käinud fotograafi juures. Sellest teadsin ka muidugi mina enne kui pidin meiki tegema, mis lisas samuti natuke pinget. Lõpuks sain teada aga seda, et fotograaf oli kohe küsinud, et kes tegi jumestuse ja et see on meeletult ilus. See oli kui teine pai mu hingele. Saada positiivset tagasisidet asjade kohta, mida sulle tõeliselt meeldib teha annab tohutult enesekindlust, et see on just see õige. Usun, et kõik teavad ja on seda tunnet kord elus kogenud. 

Pärast seda päeva olen hakanud mõtlema, et päris lahe, mida harjutamine ja pühendus teevad. Mäletan veel vägagi hästi neid randilisi nägusid põhikooli ajast. Vahepeal oleme õega koos naernud, olukorra üle, kus ta hakkas kooli minema korralik rant näos. Ma muidugi olin seda talle öelnud ning hakkanud seda nühkima, mille peale ta muidugi kisas, et pole tal midagi ja lõpetagu ma ära. 

Igatahes pärast seda kogemust taasavastasin ma enda kire jumestuse vastu ning kindlasti hakkan seda rohkem arendama ja sellele pühenduma. Ma olen kindel, et teil kõigil on mingi väike hobi või kirg, mis teile meeldib ning ma loodan, et te kõik usute endasse ning jääte kindlaks endale. Olenemata, mida teised arvavad. Tehke asju, mida te armastate ning ma olen täiesti kindel, et see teed teid õnnelikuks ning teid saadab edu!

Also, kui kellelgi on mingeid huvitavaid mõtteid ja jumestussoove siis kirjuta mulle, ma ei hammusta! Teeme koos midagi põnevat!

-Päikest!


Kommentaare ei ole: