reede, 23. veebruar 2018

Ma põlesin läbi?



Oeh, kullakesed.. Ma olen tagasi!!

Suured kallistused & paid Teile! Loomulikult ka üks suur TERE pärast neid kuid kadunud olemist.

Esiteks. Mul on lausa natuke naljakas ja harjumatu praegu oma mõtteid järjest siia kirja panna..nagu peaks ühte suurt avalikku päevikut, kus inimesed saavad lugeda, mis mu peas toimub. Teiseks. Väga tobe on mõelda, kui kaua ma pole oma tegemisi Teiega jaganud ja olen jätnud paljud teadmatuse, sest varem blogisin (enam vähem) regulaarselt.

Igatahes selleks, et uuesti blogimisega järjepeale saada pidin ma endale blogimiskava välja mõtlema. Mis on esimene postitus, millest seal räägin, mis on teine..kümnes jne. Aeg on siis nüüd nii kaugel, et võiks  selle esimese postituse juba valmis kirjutada või vähemalt proovida seda teha.

Ettearvatav või mitte, mõtlesin Teile rääkida natuke sellest ajast, mil olin blogist täielikult eemal ning võib-olla põhjustest, miks ma ei bloginud tollel perioodil. Muidugi ei oska ma tuua välja konkreetseid põhjuseid numbrilises järjekorras. Pigem räägin kokkuvõtvalt, mis toimus ja ilmselt saate aru. 

Niisiis, viimane postitus oli sügisest ja kooli algusest. Täiesti aus olles siis ma polnud kooliks üldse valmis ja koolis läks kohe hästi kiireks, mis oli üsna harjumatu. Polnud absoluutselt mitte mingisugust aega, et kooliellu sisse elada. Ühes varasemas postituses rääkisin ka, et läksin suvel tööle ning tööl käimist jätkasin ka kooli kõrvalt. See muidugi vähendas meeletult mu vabaaega, kuid see kõik oli otseloomulikult minu enda otsus. Ühe kuuga olin saanud endale töö juurest meeletult toreda kollektiivi ja olin ennast ümbritsenud positiivsete inimestega. Samuti kuna olen väga enesekindel siis olin 100% kindel, et suudan käia koolis ja tööl ja tegeleda enda asjadega. Nii see ka läks. Paljud küsisid väga tihti, et kuidas ma jõuan niimoodi, et see on lausa uskumatu. Minu vastus oli alati, et ma ei tea lihtsalt jõuan aga sees tundsin, et selle jõu andis mulle mõtlemine ja tahe, et ma tahan teha ja ka jõuan.

Sellel muidugi oli ka varjupool, vabaaega oli mul tõeliselt vähe, kui üldse ja aina vähem jäi aega kodus olemiseks ja lähedastega ajaveetmiseks. Selletõttu kannatasid mitmed minu ja sõbrade vahelised suhted, kuid ma siiski proovisin kõike tol hetkel enda kontrolli all hoida. Mingi hetk aga tundsin, et seda on aina raskem teha ning otsustasin, et teen asju nii nagu ise õigeks pean ja mis mind rõõmsaks teeb. See oli minu senise elu kõige kiirem ja vahelduvam periood. Asjad lihtsalt läksid oma rada, inimesed tulid minu ellu ja läksid. Seda kõike oli lõpuks nii keeruline hallata, et otsustasin, et lasen asjadel minna nii nagu nad lähevad. Olen alati uskunud, et lõpuks on kõik ikka hästi. Tagantjärele mõeldes oli see üks loll suhtumine, sest tegelikult oleksin ma saanud tollele hetkel nii palju ise teha, et asju muuta.

Toimusid suured skandaalid ja draamad, millest väga paljud teavad, kuid detailselt ma midagi ülesse tooma ei hakka hetkel. Suutsin teha meeletult palju ja meeletult lolle otsuseid, kuid praeguseks olen saanud kõik asjad lahendada ja leida stabiilsuse. Põhjus ilmselt miks ma taasavastasin blogi. 

See kõik jääb eelmisesse aastasse ning tagantjärele mõeldes oli see aeg väga õpetlik. Mingi aeg elasin ninal roosad prillid ning järgmine hetk need purunesid ning nägin kõige mustemat poolt. Nägin inimeste varjupooli ning sain aru kellele saan olenemata ükskõik millele kindel olla. See oli üks väga ebastabiilne aeg, kuid ma olen sellele tänulik, sest tänu sellele olen ma väga palju kasvanud ja arenenud.

Tollel ajal käis mul küll blogi mitmeid kordi peast läbi ja isegi olid postituste ideed töö kohta ja nii edasi. Miks ma selleni aga ei jõudnud oligi see, et aega oli vähe ning polnud motivatsiooni, et kirjutada. Selle motivatsiooni puuduse kohta saan tuua välja kaks konkreetsemat põhjust.

Esiteks mingi hetk ma üritasin blogile hakata välja mõtlema konkreetset teemat, sest selline detailne elu ja mõtete avalikustamine tundus röövivat mu privaatset elu, mis sest et ma seda ise vabatahtlikult tegin. Kuna ma aga ei suutnud seda välja mõelda siis mõtlesingi, et ei blogi seni.

Teine asi, mis mind konkreetselt ajendas blogimist lõpetama on siiamaani nii naeruväärne, et tahaks selle postituse ära kustutada. Situatsioon oli siis selline, et kui ma blogisin harvem, hakkasid mitmed tuttavad mainima, et sa ei blogi enam ja ma ei teagi kuidas sul läheb või mis sa teed. No hallo? Kas siis ei tule pähe mõtet, et kirjutaks ja küsiks neid küsimusi, mitte seda, et millal blogid? See justkui röövis minult mingi osa sõpru, kellega oli keeruline ühist aega leida. Ma saan aru, et on mugavam kodus teki all õhtul kiirest blogile pilk peale visata, lugeda tegemistest aga siiski võiks vahepeal ka päriselt näha ja kohtuda inimestega. 

Igatahes, see vist ongi kokkuvõtvalt, miks ma ei bloginud 6 kuud(on ka nii palju? appi endale küll ei tundu..), kuid nüüd ma olen tagasi ning proovin oma blogimiskavaga tagasi blogimismaastikule trügida.

Sooo... I'M BACK!!!
         
(Ps. ma sain vahepeal 18 väike pildike Teile sellest)









Kommentaare ei ole: