laupäev, 24. veebruar 2018

Reisisin esimest korda üksi suurlinna?!

Enne kui ma täisealiseks sain, leppisime kursusekaaslasega kokku, et me võiks minna reisile, kui ma 18 saan. Mõeldud, tehtud. Otsustasime minna kahekesi jaanuari lõpust nädalaks Londonisse. See oli minu esimene reis üksinda ilma vanemateta, minu esimene lend (mis ajas südame nii pahaks), minu proovile panek erinevates olukordades ise enda asjad korda ajada.

IGATAHES...

Meie reis algas 25.jaanuari varahommikul kell 2 Tartu bussijaamas. Sealt pidi meid peale võtma buss, mis viiks meid Riiga. Miks me otsustasime lennata Riiast oli see, et sealt sai lennupiletid odavamalt. Meie edasi-tagasi piletid maksid kokku 40 eurot. Igatahes sellega kohe tuleb esimene reisi apsakas, mille me muidugi lahendasime. Nagu ma eelnevalt mainisin siis lennupiletid (algusega Riia) ostsime me ette 2 kuud umbes. Me aga naiivselt uskusime, et küll me kuidagi ikka sinna Riia Lennujaama saame. Lõpuks, kui hakkasime bussipileteid ostma polnud mitte ühtegi vaba kohta, et me saaks Riia Lennujaama. Õnneks mul ema otsis meile välja mingi bussifirma Ecolines, mille piletid me endale saime. Kus juures väga odavalt, üheotsa pilet oli kõigest 4,5 eurot. Halb asi oli aga see, et see ei viinud meid Lennujaama..

Jõudsime Gertaga Bussijaama kohale viisteist minutit varem, mis tundus igati mõistlik aeg.
Õues oli pime ja linn oli täiesti tühi, vaid üks meesterahvas oli bussijaamas, kes ilmselt ootas meiega sama bussi. Kell hakkas lähenema juba ajale, mil buss pidi väljuma, kuid buss polnud ikka kohal. Hakkasin juba muretsema, sest oli see ju minu esimene reis täisealisena ja ilma vanemateta.
Kui bussi väljumisajast oli möödas juba 20 minutit olime me juba päris paaniks. Peast käisid läbi igasugused mõtted. Mis saab kui seda bussi ei tulegi? Kas nii lõppebki meie reis? Kas peaks helistama kellelegi? Mäletan hästi, kuidas lõpuks käisime korda mööda piilumas ümber bussijaama nurga, et äkki buss on teises kohas aga ei. Olime mõlemad juba peaaegu jäätumas ning hakkasime juba infotelefoni numbrit otsima. Õnneks lõpuks tuli meie juurde see sama meesterahvas ja küsis mis bussi ootame. Ütlesin, et kella kahest Riia bussi ning minu lohutuseks ootas ta seda sama ning ütles, et vahepeal selle firma bussid hilinevad. Tänu jumalale. Pisike lootusekiir süttis minus taas.

Lõpuks meie buss jõudiski ning mind valdas selline rõõm, et ma ei oska seda isegi kirjeldada. Mäletan, et tollel hetkel minu lause Gertale oli: “Jess, meie reis võib lõpuks alata!”
Bussireis kestis neli tundi. Terve selle aja ma magasin või vähemalt proovisin. Riia bussijaama jõudsime me peale kella kuute. Sealt pidime me aga saama lennujaama. Varem olime me oma marsruudi välja otsinud ning seal liigeldes õnneks mingeid ootamatuid üllatusi ei tulnud. Peale selle, et seal oli tollel hommikul meeletult külm ja halb ilm. Mis mulle sealt veel meelde jäi oli see, et juba nii vara liikus ringi väga palju inimesi. Ilmselt läksid kõik tööle.

Lõpuks lennujaama jõudes oli mu süda rahul, vaid lend veel ja me oleme kohal. See oli ühtlasi mu esimene lendamine. Lennukisse jõudes mu süda peksis meeletult ning ma olin väga elevil. Õnneks Gerta suutis mind ette hoiatada igasuguste asjade eest ning mingeid ehmatusi ma sellest lennust ei saanud. Muidugi natukene halb hakkas, sest ma polnud harjunud õhuaukude ja lennuki pööramistega.

Kohale jõudsime Inglismaale kell 12, Eesti aja järgi kell 14. Lennukist maha tulles olime shokeeritud, meid tervitas soe õhuvool, sinine taevas ja särav päike. Ma isegi ei mäleta, millal viimati Eestis selline ilm oli. Lennujaamas läks üsna kaua aega enne, kui saime läbi turvaväravate ja oma kohvrid üles leidsime. Loomulikult minu turvavärav hakkas piiksuma nii, et mind otsiti läbi. Sellel hetkel valdas mind väike hirm aga see laabus kohe. Tagantjärele oli lausa naljakas sellele mõelda. Lennujaamast rongijaama kõndides valdas mind rahulolu, me saime hakkama! Üks rongi sõit veel ja me oleme kohal.

Londonis elasime me Gerta ema sõbranna juures, kellel oli väga armas väike inglisepärane kodu. Täiesti valge ja puhas sisekujundus, mõningate mustade ja pruunikates toonides esemetega, mis lõid kontrasti.
Meil polnud täielikult välja mõeldud meie tegevuskava seal, kuid kõik sujus sellegi poolest väga ilusti. Esimestel päevadel tutvusime linnaga ning käisime vaatamas Londoni vaatamisväärsusi nagu näiteks: London Eye, Tower Bridge, Big Ben, Buckinghami palee, The Shard lisaks veel China Town. Käisime ka Londoni Rahvusgaleriis ning nautisime kunsti. Hästi tore oli sealt leida töid, millega olime tutvunud kooli kunstiajaloo tundides. Oma isikliku lemmiku leidisn ka sealt ja selleks oli Leonardo Da Vinci maailmakuulus maal “Päevalilled”.

Muidugi ei puudunud meie reisist kuulus Oxford street. Ilmselt kõik Te teate mis see on. Poodlemisele kulus meil kaks täielikku pikka päeva. See oli väga väsitav, kuid millisele naisele siis ei meeldi poodides käimine? Ostsin endale päris palju asju, kuid kõrvalt näha seda liigtarbimist, mis seal toimub igapäevaselt siis hakkas natuke hirmus ka. Nii mõnegi asja puhul hakkasin mõtlema peale seda, et kas mul ikka on seda vaja endale osta. Kuigi lõpuks tagasi tulles olin ma siiski endale ostnud hunnikutes riided, jalanõusid, ehteid ja tarbeesemeid.

Reisi juures veel üks väga huvitav kogemus oli sealse kohaliku toidu söömine. See oli meil ka nagu väike kokkuleppe, süüa ainult seda mida Eesti pole ja loomulikult kõike mida tahame. Seal oli nii palju selliseid asju, mida Eestis pole. Seega lisaks kohaliku kultuuriga tutvumisele sain nautida ja kogeda sealset toidukultuuri. Kujunesid ka oma lemmikud, mida siiani igatsen.

Reis oli meeletult tore ning kindlasti tahan sinna veel tagasi minna! Samuti olen tänulik oma reisikaaslasele. Loodetavasti reisime kunagi veel ;)


Kommentaare ei ole: