neljapäev, 29. märts 2018

Kollane kaart ja UUS katse!

Nii kaua, kui ma mäletan (ehk mingi 7.klassist) olen ma olnud inimene, kes on saanud teiste kipsi kukkumiste peale alati öelda, et mul õnneks pole kunagi kipsi olnud. Seega kaasa tunda oli mul raske, sest ei teadnud ju ma tegelikult täpselt, mis see endast kujutab. Kuni praeguseni..

Igatahes mõtlesin jagada teile natuke enda emotsioone sellega seoses ja rääkida asjades, mis mulle arusaamatuks jäid kuni ise neid kogesin.

Suutsin kipsi kukkuda labajala. Luumurd, mitte isegi mõra..ehk ikka korralikult.

Esiteks...holy f*cking shit, kui valus. Ausalt ma poleks midagi sellist osanud ette ka kujutada. Ma esimesed viis päeva olin lihtsalt selili voodis, sõin iga 3h tagant valuvaigisteid ja enamus ajast magasin. Lõpuks, kui ema ütles, et davai liiguta ka ennast, et kas ma tahan lamatisi saada siis  ma ajasin ennast püsti, kuid nii palju ainult, et liikuda voodist kööki. 

Teine asi, millest ma alguses aru ei saanud oli see, et kuidas on võimalik üldse kipsiga midagi teha? Liikuda ei saa, karkudega liikudes ei saa midagi ühest kohast teise viia jne. Tunne oli alguses küll, et saan kaks nädalat voodis telekat vaadata ja lõpuks suudan neid lause pealt ettekanda. No see õnneks muutus, kui valud vähenesid ning ma hakkasin ühe jala peal hüpates ringi liikuma. Seda nii kauaks kuni mulle hüppe pealt lõi hüppeliigesesse selline valu, et mul kadus jalg alt ära. See oli hetk, kus mul oli valida kas lennata vastu kummutit smuuti tops käes või astuda kipsis jala peale. Mida ma ka mõtlemata tegin. Pärast seda valutasin jälle ning hüpata enam ei tahtnud. Kasutusele tulid kargud. 

Palju olin sõbrannalt kuulnud jutte sellest, et pesus käis ta kilekott jala otsas. See tundus mulle alati naljakas ja ma kujutasin seda vaimusilmas ette. Naljakas oli see seni kuni sain ise proovida. Ma tegelikult kilekotti ei kasutanud vaid sain enda jala nagu mingi asja toidukilesse mässida. Tunne oli nagu võiks nüüd selle jala viia kuskile lihaletile.

Kolmas või juba neljas asi on see, et inimesed, kuidas te jalg kipsis magada saate? Ma olen inimene kes magab mingi kõhuli, selili, külili igatpidi kuidas võimalik on ja nagu kipsiga sain esialgu ainult selili magada. See oli nii jubedalt ebamugav, et ma lõpuks hakkasin ennast painutama nii, et jalg oleks varvastega lae poole aga ma ise oleks küljega. Akrobaatika missugune. 

Õnneks kipsiga olles aeg tegelikult läks päris ruttu ning kätte jõudis päev, kus ma pidin minema haiglasse, et sellest lõpuks lahti saada. Enne seda olin naljatanud, et äkki nad ei võtagi ära ja säh sulle.. või mulle. Ma sain kollase kaardi tagasikutsega KAHE NÄDALA PÄRAST! Tulin sealt arsti kabinetist välja pisaratega. Läksin koju ja mõtlesin endamisi, et mis seal ikka eks ma võtan seda siis kui puhkust. Samas tekkis hirm, sest ma peaks koolis käima. Õnneks olid õpetajad kõik väga vastutulelikud ning olen saanud enamus asju kodus tehtud. 

Alguses ma olin väga negatiivselt meelestatud selle kipsi ja kõige suhtes aga no mul on see nüüd kuu aega olnud. Eks ma olen juba vaikselt ära harjunud aga siiski ei suuda ära oodata, et sellest lahti saada. 

Teisel korral haiglasse minnes, sain väga napilt kipsist lahti. Öeldi, et murrujoon on väga selgelt näha ning peaksin veel kaks nädalat väga ettevaatlikult liikuma. Ma ei tea mida selle liikumise all mõeldi aga mul oli jätkuvalt valus jalale toetuda. Meeleheide hakkas vaikselt tekkima, sest kuu kipsis ja siis ka pole jalg korras..

Praeguseks on kipsist kaks nädalat möödas, kuid jalg annab siiani tunda. Liikuda õnneks saan iseseisvalt ja peaaegu normaalselt, kuid vahepeal ikka lööb kõndides jalga valu. Ma poleks iial uskunud, et minu esimene kipsi-saaga saab olema nii pikk ja jube..Igatahes mõtlesin Teiega lihtsalt enda emotsioone jagada, sest see oli minu esimene kogemus ja esimesed emotsioonid...Jaa HOIDKE ennast!!

Päikest!


Kommentaare ei ole: