reede, 1. september 2017

September 1

Järjekordne september Kunstikoolis. See lause kõlas nagu ma oleks seal kümme aastat juba käinud ja olen väga tüdinenud, kuid tegelikult mitte. Oma eelmises postituses ütlesin, et ootan kooli VÄGA. Praegu pärast aktust ja tervet seda päeva on mul nii segased tunded. Tahaks juba kooli ja samas ei taha ka. Rohkem vist ikka taha.. mina ja minu vahelduv otsustusvõime ajab mu hauda... Tegelikult olen ma nii õnnelik kõige üle, et ma ei suuda seda postitust isegi normaalselt kirjutada. Seega ma pikalt ei kirjuta.

Meie selle aastane aktus toimus Aparaaditehase hoovis. Cool, eks?  Ilmselt ainult Kunstikool teeb selliseid aktuseid. Loodetavasti nägid uued õpilasec ka tänu sellele ära, kui eriline meie kool tegelikult on. Ühesõnaga, aktus oli üsna lühike või vähemalt mulle tundus..või ma lobisesin liiga palju sellel ajal klassiõega. Kõik uued õpilased kutsuti ette, tervitati neid ja kõik said pisikese sketchbooki. Aktuse ajal oli natuke raske muidugi aru saada, kes on kes või mis eriala keegi õppima tuli. Kuid arvatavasti tutvume kõik mingil määral juba koolis järgmine nädal. 

Loodan, et Teil kõigil oli imeilus esimene september!

Head kooliaastat!


neljapäev, 31. august 2017

Ma ei oska enam blogida?!

Ma ei oska enam kirjutada? Jah, mu pea on täis igasuguseid mõtteid, mida ma tahaks Teiega jagada aga ma lihtsalt ei suuda neid kuidagi kirja panna. Päris mitu korda olen kirjutamist alustanud ja siis lõpuks kõik ära kustutanud. Ausalt ma ei tea kaua ma nii jätkan aga loodetavasti mõni postitus Teieni ka ikka jõuab lähiajal ja loodetavasti Te pole juba pildipostitustest ära tüdinenud. Mina isiklikult natuke olen. Võiks ju midagi öelda ka..Igatahes ma alustan siis.

Tahtsin teemaks tõstatada üsna viletsa ja lühikese suve, mida meie eestlased oleme ilmselt kõik nautinud nii palju kui võimalik. Vähemalt mina olen üritanud, oma "kohutavate täiskasvanuks saamise" kohustuste kõrvalt. 
Ma ei tea võib-olla see ongi põhjus, miks mulle see suvi tundus nii kohutavalt lühike.. Minu meelest see alles algas ja juba homme on esimene september? Tegelikult mul ei olnud plaanis üldse vinguma hakata vaid natukene rääkida oma suvest ja mõtetest seoses kooli algusega. 

Suvi oli minul see aasta olnud kardinaalselt erinev võrreldes ükskõik, millise eelneva suvega. Muidu sai ikka terve suvi jalgratastega ringi sõidetud ja igapäev ujumas käidud. Ei mingeid kohustusi, peale korra nädalas muruniitmise, millest sai ka enamjaolt kõrvale hiilitud.
See suvi aga oli lihtsalt üks kohustus kohustuse otsa. Ei, ma ei virise. Tegelikult olid kõik mu enda soovid ning puhata sain ma ka piisavalt. Mingi hetk ma olin lausa tüdinenud sellest vabast ajast. Kooliga oli tekkinud kindel rutiin ja siis korraga sai see läbi. Mitte, et ma puhkust ei tahtnud vaid alguses oli see lihtsalt harjumatu. 

 Tulles tagasi kohustuste juurde siis esimene oleks autokool, millega ma olen tegelenud juba paar kuud. Suvel alustasin oma sõidutundidega ning vahelduva eduga õppisin teooriat. Lõpp juba paistab. Hurraa! Kui olen autokooliga lõpusirgel siis ilmselt teen sellest veel eraldi postituse, et jagada Teiega oma muljeid ja kogemusi.

 Lisaks autokoolile otsustasin ma ka tööle minna. Tegelikult otsisin tööd juba suve alguses, kuid kui sa just ei taha teha mingit põllutööd või sul pole tuttavaid kelle kaudu sa alaealisena tööle saaks siis on tööd väga keeruline leida. Seega tööle sain ma alles juuli lõpus ja praeguseks olen töötanud kuu. Algne pahameel on lahtunud ning tegelikult olen ma päris rahul, et ei leidnud tööd suve alguses. Sain puhata ja nüüd see tööl käimine on natuke nagu ettevalmistus kooli kiireks tempoks. 

Sellest võite juba järeldada, et ma olen üks nendest, kes ootab kooli. Puudub igasugune negatiivne emotsioon seoses sellega, ilmselt mingi vanuse värk. Igatahes jah, varem ikka sai mõeldud, et kuidas ma hakkan vara ülesse saama või kuidas ma eesti keeles või matemaatikas nii pikalt keskenduda suudan. Praegu ma olen arvamusega, et tuleb mis tuleb hakkama saab nagu nii. 

Lisaks, kui kellelegi jäi mulje, et mu suvi oli kohutavaid kohustusi täis ja ma mitte midagi muud ei teinudki siis nii see polnud. Mõtlesin lihtsalt tuua välja muid asju kui üksnes tilu-lilu ja rääkida ka natuke igapäevastest asjadest.  

Siin kohal ma selle postituse ka lõpetan, sest kell on kohe üks öösel. Postitus tuli hoopis teistsugune, kui algselt plaanis oli aga kõlbab küll.

Ühesõnaga kõik koolijütsid nautige oma viimast suvevaheaja päeva ja pange oma vaim ja kirjutusvahendid kodutöödeks valmis!

Päikest!



neljapäev, 24. august 2017

kolmapäev, 26. juuli 2017

Miks mitte Guido? Baar // Tondisaar

Eelmises postituses mainisin juba natuke Tondisaarel asuvat baari, mille nimi on Miks mitte Guido? Kes teab siis Tondisaar on saar Võrtsjärve lõunapoolses kolmandikus Valguta ja Soe vahelisel joonel, umbes 3 kilomeetrit kummastki kaldast. Lisaks sellele on see saar kõiget pool hektarit suur. Seega väga pisike ja veel keset järve. Minu esimene mõte, kui kuulsin sellest baaris oli, et kellel üldse selline mõtte tulla võis? Minu meelest väga originaalne ja lahe! Hiljem netist uurides, sain teada, et see on selle suvine ettevõtmine ja see avati alles hiljuti. Seega ma ei tea, kas keegi Teist on sinna juba jõudnud? Kindlasti anna teada, kuidas Sulle meeldis, kui oled! 
Seal oli võimalik osta jahutavaid jooke ja käsitööjäätist. Lisaks sellele veel ka näiteks pannkooke, mille valmistamist sai kohapeal jälgida. Baari ümbrus oli ka väga ägedalt kujundatud, laternad kase otsas ja võrkekiiged puude vahel.
Selleks, et see postitus aga huvitavamaks teha kirjutasin ma neile ning küsisin mõned küsimused, millele nad olid meelsasti nõus vastama. 

1. Millest sündis idee teha Baar keset Võrtsjärve pisikesele saarele?
Idee sai alguse jaanuaris, kui oma kambaga Tai saartel purjetamas käisime. Sattusime seal mitmetesse mõnusatesse reggae-baaridesse. Konkreetne idee vormus aga ühel eriti pisikesel saarel. Arvasime, et seal pole eriti inimesigi, aga leidsime väikese kaluriküla. Suhtlesime seal kohalikega viipekeeles ja saime teada, et võime küll džunglisse jalutama minna. Jalutasime nii 10-15 minutit teerada mööda ja järsku ilmus suvalise kummipuu tagant välja "Mango Bar". Leti taga seisis pikkade mustade juustega Tai hipi. Ta küsis meilt, kust me pärit oleme. Kui kuulis, et Eestist, tervitas ta meid sulaselges eesti keeles: "Tere tulemast!". Tuli välja, et vaid umbes kuu aega enne meid, olid sinna veel ühed eestlased sattunud ja puupilpa peale kenasti oma reisi kuupäevad ja eestikeelsed tervitussõnad maalinud. Jõime baaris mõned kokteilid ja selle käigus sündis ka idee oma baar teha. Ja just Tondisaarele, sest see on vähemalt sama jabur idee :)

2. Millisele inimesele mõeldes on loodud teie Baar?
Miks mitte, Guido? Baari on oodatud kõik toredad inimesed :) Aga eks me esialgu mõtlesime pigem selle peale, et kohalikul rahval tore oleks. Nüüdseks on selgunud, et Guitsibaarist on saanud Võrtsjärve ida- ja läänekalda elanike kohtumispaik, mida neil varem polnudki. Ja muidugi käiakse meie juurde üle terve Eesti. Isegi Rumeenia ja Saksamaa külastajaid on olnud. 
3. Kui Te saaksite kirjeldada enda Baari ühe või kahe sõnaga siis mis need oleks?
Mõnus. 
4. Olete küll alles avatud, kuid kas on juba kujunenud klientide lemmiktoode?
Tundub, et kõige lemmikumad on kohalik Biomari limonaad ja muidugi mohjitod. Üks tore naps on veel saarel pesitsevate lindude järgi nime saanud "Kormoran".

5. Kas olete avatud kogu aeg?
Kuna tegemist ei ole tavalise baariga, siis on ka väga raske kindlaid avamisaegu paika panna. Esiteks sõltume palju ilmast. Saarele ja saarelt ära saab liikuda ainult erinevate veesõidukitega. Teiseks teeme me kõik seda oma põhitöö kõrvalt. Seega oleme avatud siis, kui ilma ja aega on. Nädalavahetustel pigem kindlasti.
6.  Mis on olnud Teie jaoks kõige meeldejäävam arvamus Teie ettevõttest?
Eks vist ikka see, et oleme saarega imet teinud. Vaid paar nädalat tagasi oli seal üsna nukker seis. Rinnuni ohakas ja nõgesed, surnud linnud ja hingemattev hais. Nüüd on saar puhas ja mõnus koht, kus aeg peatub ja lihtne on ennast meie juurde unustada. Ja need päikeseloojangud... 

7. Lisa.
Tahaks veelkord tänada kõiki, kes meid on aidanud. Neid häid inimesi on olnud uskumatult palju ja me tõesti loodame, et nad kõik jõuavad kasvõi korraks ka baari :)




teisipäev, 25. juuli 2017

Trip with my favorite person // Võrtsjärv

Eelmise nädala alguses pakkus Raimond mulle välja plaani, et kas ma ei tahaks minna tema ja tema pere ja peretuttavatega päevaks Võrtsjärvele parvsaunaga sõitma. Loomulikult olin nõus ja ootasin seda väga.

Õhtu enne minekut oli päris pingeline. Ma ei tea, mis ajast on minust saanud halb asjade pakkija. Varem polnud probleemi sellega ja teadsin täpselt, mille pean kaasa võtma ja mida mitte. Viimasel ajal küsin mitu korda Raimondilt, et mis ma siis võtama peaks enne, kui asjad kokku saan pandud. See selleks, lähme nüüd reisi juurde.
Start oli hommikul kell 10 Tema juurest. Nägin hommikul päris suurt vaeva, et mitte hilineda nagu mul on kooli pärast kombeks saanud. (Jah, lugesid õigesti. Tõesti on minust hilineja kasvatanud kool.) Kõige pealt käisime läbi Lõunakeskusest. Raimondi isal oli mõte osta meile neljale meremehe särgid, millega saaksime ühiselt pilti teha. Mõeldud, tehtud. Pilti näete alt! 

Edasi jätkus meie teekond läbi Nõo, Elva, Rõngu, kus tegime ka väikse poe peatuse, kuni sihtpunktini, milleks oli Suislepa, mis asub Viljandimaal. Seal ootas meid ees juba parvsaun. Meile pakuti võimalust reis huvitavamaks teha ning lõpetada reis teises punktis, kui alustame. Selleks viidi autod umbes 9km eemale. Täpset kohta ma kahjuks Teile öelda ei oska. 

Reisi esimesed kaks tundi möödusid mööda jõge pidi sõites, mida mööda jõudsime lõpuks välja Võrtsjärvele. Seal oli tõeliselt ilus vaatepilt. Jõe käänakud ja jõeäärne loodus oli sünge ja samas paeluv. Kuulda oli ka lauset, et oleks justkui Amazonases. Minu meelest ka, puudu oli vaid krokodill. :D

Võrtsjärvele jõudes saime käia saunas ja ujumas. Vesi oli üllatavalt soe või oli asi selles, et otse saunast tulles oli keha soe ja lihtsalt tundus. Ei teagi aga mõnus oli sellegi poolest.  Ujutud sai nii palju, et lõpuks olid näpu otsad krimpsus. Loomulikult ei puudunud meile lastele mõeldud "lõbusõit". Kiiresti sõitva parve taga vees lohisedes. Naljakas oli seni, kuni esimese suust oli kuulda lauset: "Mul tulevad kohe püksid jalast!". Tegelikult läks pärast seda veel naljakamaks. 

Reisi vältel tegime ka peatuse Võrtsjärve keskel asuval Tondisaarel. Seal oli avatud baar, kust ostsime jäätist ja kus sai tehtud palju ägedaid pilte. Sellest baarist ma aga räägiksin täpsemalt tegelikult juba oma järgmises postituses. :)

Kokku kestis meie reis Võrtsjärvel kaheksa tundi. See oli üks meeletult tore ja naeru täis päev. Tänamata ei saa jätta rõõmsat seltskonda, kellega päev sai ühiselt õhtusse saadetud ning loomulikult Raimondit, kes mind kaasa kutsus!

Kellel tekkis huvi selle reisi kohta või soovib ise midagi sellist ettevõtta siis saad lisainfot SIIT!