kolmapäev, 28. veebruar 2018

Ma olen MUA?


Ühel õhtul kirjutas mulle sõbranna ja küsis, et kas ma oleksin nõus talle tegema Kunstikooli lõpuaktuse jaoks lõpumeigi. Tollel konkreetsel momendil halvas mind hirm. Teate seda tunnet, kui tahate midagi meeletult, kuid samas natuke kardate, sest et te ei tea, mis tulemus asjal lõpuks olla võib? Igatahes, mul tekkis täpselt selline seis, mille mõjul ma muidugi peale jaatava vastuse ei osanud midagi öelda. Ärge nüüd arvake, et ma tegelikult ei tahtnud seda teha ja ei tahtnud ka ei vastust öelda. Loomulikult ma tahtsin seda teha, sest mulle on väga kaua jumestamine meeldinud. Tavaliselt ma olen seda enda peal harjutanud või siis ka sõbrannadele teinud, kui oleme pildistamas käinud. Kuid seekord oli tegemist siiski teise inimese lõpetamisega..

Päev enne tema lõpetamist ma veel enne magama minekut mõtlesin, et mis saab siis, kui ma ei suuda saavutada piisavalt head tulemust või näiteks ei saa meigipõhja tegemiseks õiget tooni?  Lasen inimesel minna lõpetama meigirandid näos? Pole ju mul sellist varustust nagu on päris jumestajatel. Õnneks suutsin ennast kohe pärast neid mõtteid maha rahustada ning olin kindel, et kuidagi ikka hakkama saab. Ei kõla küll eriti enesekindlalt aga sisimas ma olin. 

Järgmisel hommikul tuli ta juba kell 8 hommikul. Jah, mul oli vaheaeg ja ma pidin 8 olema voodist püsti. Mäletan, et ma veel voodis äratust kinni pannes sain nii kurjaks, et ma üldse lubasin kellelgi endale nii varaseks kohustusi tekitada. Paha tuju aga lahtus samal hetkel, kui voodist püsti tulin ja ruloo üles tõmbasin. Väljas oli omaette winter wonderland  ja see imeilus päikesetõusu  oli piisav, et häälestada ennast positiivsele lainele. 

Tõusin püsti, tegin endale kohvi ning kargutasin sõbrannale uksele vastu. Teadsin, et meil pole eriti kaua aega, sest ta pidi kohe edasi juuksurisse minema. Te ei kujuta ette kui hästi kõik lõpuks laabus. Meigipõhi ja kõik tuli välja kokkuvõttes nii super ilus, et ma olin lausa ise üllatunud. Nähes aga sõbranna reaktsiooni, kui ta tulemust lõpuks ise näha sai oli see kui hingele pai. Näha tema ülevoolavat ja siirast rõõmu ja õnnetunnet teadsin kohe, et see lubadus oli kõige õigem. Eriti veel, kui ma oma kipsiga tema lõpetamisele kohale minna ei saanud. 

Enne lõpetamist olid nad veel perega käinud fotograafi juures. Sellest teadsin ka muidugi mina enne kui pidin meiki tegema, mis lisas samuti natuke pinget. Lõpuks sain teada aga seda, et fotograaf oli kohe küsinud, et kes tegi jumestuse ja et see on meeletult ilus. See oli kui teine pai mu hingele. Saada positiivset tagasisidet asjade kohta, mida sulle tõeliselt meeldib teha annab tohutult enesekindlust, et see on just see õige. Usun, et kõik teavad ja on seda tunnet kord elus kogenud. 

Pärast seda päeva olen hakanud mõtlema, et päris lahe, mida harjutamine ja pühendus teevad. Mäletan veel vägagi hästi neid randilisi nägusid põhikooli ajast. Vahepeal oleme õega koos naernud, olukorra üle, kus ta hakkas kooli minema korralik rant näos. Ma muidugi olin seda talle öelnud ning hakkanud seda nühkima, mille peale ta muidugi kisas, et pole tal midagi ja lõpetagu ma ära. 

Igatahes pärast seda kogemust taasavastasin ma enda kire jumestuse vastu ning kindlasti hakkan seda rohkem arendama ja sellele pühenduma. Ma olen kindel, et teil kõigil on mingi väike hobi või kirg, mis teile meeldib ning ma loodan, et te kõik usute endasse ning jääte kindlaks endale. Olenemata, mida teised arvavad. Tehke asju, mida te armastate ning ma olen täiesti kindel, et see teed teid õnnelikuks ning teid saadab edu!

Also, kui kellelgi on mingeid huvitavaid mõtteid ja jumestussoove siis kirjuta mulle, ma ei hammusta! Teeme koos midagi põnevat!

-Päikest!


laupäev, 24. veebruar 2018

Reisisin esimest korda üksi suurlinna?!

Enne kui ma täisealiseks sain, leppisime kursusekaaslasega kokku, et me võiks minna reisile, kui ma 18 saan. Mõeldud, tehtud. Otsustasime minna kahekesi jaanuari lõpust nädalaks Londonisse. See oli minu esimene reis üksinda ilma vanemateta, minu esimene lend (mis ajas südame nii pahaks), minu proovile panek erinevates olukordades ise enda asjad korda ajada.

IGATAHES...

Meie reis algas 25.jaanuari varahommikul kell 2 Tartu bussijaamas. Sealt pidi meid peale võtma buss, mis viiks meid Riiga. Miks me otsustasime lennata Riiast oli see, et sealt sai lennupiletid odavamalt. Meie edasi-tagasi piletid maksid kokku 40 eurot. Igatahes sellega kohe tuleb esimene reisi apsakas, mille me muidugi lahendasime. Nagu ma eelnevalt mainisin siis lennupiletid (algusega Riia) ostsime me ette 2 kuud umbes. Me aga naiivselt uskusime, et küll me kuidagi ikka sinna Riia Lennujaama saame. Lõpuks, kui hakkasime bussipileteid ostma polnud mitte ühtegi vaba kohta, et me saaks Riia Lennujaama. Õnneks mul ema otsis meile välja mingi bussifirma Ecolines, mille piletid me endale saime. Kus juures väga odavalt, üheotsa pilet oli kõigest 4,5 eurot. Halb asi oli aga see, et see ei viinud meid Lennujaama..

Jõudsime Gertaga Bussijaama kohale viisteist minutit varem, mis tundus igati mõistlik aeg.
Õues oli pime ja linn oli täiesti tühi, vaid üks meesterahvas oli bussijaamas, kes ilmselt ootas meiega sama bussi. Kell hakkas lähenema juba ajale, mil buss pidi väljuma, kuid buss polnud ikka kohal. Hakkasin juba muretsema, sest oli see ju minu esimene reis täisealisena ja ilma vanemateta.
Kui bussi väljumisajast oli möödas juba 20 minutit olime me juba päris paaniks. Peast käisid läbi igasugused mõtted. Mis saab kui seda bussi ei tulegi? Kas nii lõppebki meie reis? Kas peaks helistama kellelegi? Mäletan hästi, kuidas lõpuks käisime korda mööda piilumas ümber bussijaama nurga, et äkki buss on teises kohas aga ei. Olime mõlemad juba peaaegu jäätumas ning hakkasime juba infotelefoni numbrit otsima. Õnneks lõpuks tuli meie juurde see sama meesterahvas ja küsis mis bussi ootame. Ütlesin, et kella kahest Riia bussi ning minu lohutuseks ootas ta seda sama ning ütles, et vahepeal selle firma bussid hilinevad. Tänu jumalale. Pisike lootusekiir süttis minus taas.

Lõpuks meie buss jõudiski ning mind valdas selline rõõm, et ma ei oska seda isegi kirjeldada. Mäletan, et tollel hetkel minu lause Gertale oli: “Jess, meie reis võib lõpuks alata!”
Bussireis kestis neli tundi. Terve selle aja ma magasin või vähemalt proovisin. Riia bussijaama jõudsime me peale kella kuute. Sealt pidime me aga saama lennujaama. Varem olime me oma marsruudi välja otsinud ning seal liigeldes õnneks mingeid ootamatuid üllatusi ei tulnud. Peale selle, et seal oli tollel hommikul meeletult külm ja halb ilm. Mis mulle sealt veel meelde jäi oli see, et juba nii vara liikus ringi väga palju inimesi. Ilmselt läksid kõik tööle.

Lõpuks lennujaama jõudes oli mu süda rahul, vaid lend veel ja me oleme kohal. See oli ühtlasi mu esimene lendamine. Lennukisse jõudes mu süda peksis meeletult ning ma olin väga elevil. Õnneks Gerta suutis mind ette hoiatada igasuguste asjade eest ning mingeid ehmatusi ma sellest lennust ei saanud. Muidugi natukene halb hakkas, sest ma polnud harjunud õhuaukude ja lennuki pööramistega.

Kohale jõudsime Inglismaale kell 12, Eesti aja järgi kell 14. Lennukist maha tulles olime shokeeritud, meid tervitas soe õhuvool, sinine taevas ja särav päike. Ma isegi ei mäleta, millal viimati Eestis selline ilm oli. Lennujaamas läks üsna kaua aega enne, kui saime läbi turvaväravate ja oma kohvrid üles leidsime. Loomulikult minu turvavärav hakkas piiksuma nii, et mind otsiti läbi. Sellel hetkel valdas mind väike hirm aga see laabus kohe. Tagantjärele oli lausa naljakas sellele mõelda. Lennujaamast rongijaama kõndides valdas mind rahulolu, me saime hakkama! Üks rongi sõit veel ja me oleme kohal.

Londonis elasime me Gerta ema sõbranna juures, kellel oli väga armas väike inglisepärane kodu. Täiesti valge ja puhas sisekujundus, mõningate mustade ja pruunikates toonides esemetega, mis lõid kontrasti.
Meil polnud täielikult välja mõeldud meie tegevuskava seal, kuid kõik sujus sellegi poolest väga ilusti. Esimestel päevadel tutvusime linnaga ning käisime vaatamas Londoni vaatamisväärsusi nagu näiteks: London Eye, Tower Bridge, Big Ben, Buckinghami palee, The Shard lisaks veel China Town. Käisime ka Londoni Rahvusgaleriis ning nautisime kunsti. Hästi tore oli sealt leida töid, millega olime tutvunud kooli kunstiajaloo tundides. Oma isikliku lemmiku leidisn ka sealt ja selleks oli Leonardo Da Vinci maailmakuulus maal “Päevalilled”.

Muidugi ei puudunud meie reisist kuulus Oxford street. Ilmselt kõik Te teate mis see on. Poodlemisele kulus meil kaks täielikku pikka päeva. See oli väga väsitav, kuid millisele naisele siis ei meeldi poodides käimine? Ostsin endale päris palju asju, kuid kõrvalt näha seda liigtarbimist, mis seal toimub igapäevaselt siis hakkas natuke hirmus ka. Nii mõnegi asja puhul hakkasin mõtlema peale seda, et kas mul ikka on seda vaja endale osta. Kuigi lõpuks tagasi tulles olin ma siiski endale ostnud hunnikutes riided, jalanõusid, ehteid ja tarbeesemeid.

Reisi juures veel üks väga huvitav kogemus oli sealse kohaliku toidu söömine. See oli meil ka nagu väike kokkuleppe, süüa ainult seda mida Eesti pole ja loomulikult kõike mida tahame. Seal oli nii palju selliseid asju, mida Eestis pole. Seega lisaks kohaliku kultuuriga tutvumisele sain nautida ja kogeda sealset toidukultuuri. Kujunesid ka oma lemmikud, mida siiani igatsen.

Reis oli meeletult tore ning kindlasti tahan sinna veel tagasi minna! Samuti olen tänulik oma reisikaaslasele. Loodetavasti reisime kunagi veel ;)


reede, 23. veebruar 2018

Ma põlesin läbi?



Oeh, kullakesed.. Ma olen tagasi!!

Suured kallistused & paid Teile! Loomulikult ka üks suur TERE pärast neid kuid kadunud olemist.

Esiteks. Mul on lausa natuke naljakas ja harjumatu praegu oma mõtteid järjest siia kirja panna..nagu peaks ühte suurt avalikku päevikut, kus inimesed saavad lugeda, mis mu peas toimub. Teiseks. Väga tobe on mõelda, kui kaua ma pole oma tegemisi Teiega jaganud ja olen jätnud paljud teadmatuse, sest varem blogisin (enam vähem) regulaarselt.

Igatahes selleks, et uuesti blogimisega järjepeale saada pidin ma endale blogimiskava välja mõtlema. Mis on esimene postitus, millest seal räägin, mis on teine..kümnes jne. Aeg on siis nüüd nii kaugel, et võiks  selle esimese postituse juba valmis kirjutada või vähemalt proovida seda teha.

Ettearvatav või mitte, mõtlesin Teile rääkida natuke sellest ajast, mil olin blogist täielikult eemal ning võib-olla põhjustest, miks ma ei bloginud tollel perioodil. Muidugi ei oska ma tuua välja konkreetseid põhjuseid numbrilises järjekorras. Pigem räägin kokkuvõtvalt, mis toimus ja ilmselt saate aru. 

Niisiis, viimane postitus oli sügisest ja kooli algusest. Täiesti aus olles siis ma polnud kooliks üldse valmis ja koolis läks kohe hästi kiireks, mis oli üsna harjumatu. Polnud absoluutselt mitte mingisugust aega, et kooliellu sisse elada. Ühes varasemas postituses rääkisin ka, et läksin suvel tööle ning tööl käimist jätkasin ka kooli kõrvalt. See muidugi vähendas meeletult mu vabaaega, kuid see kõik oli otseloomulikult minu enda otsus. Ühe kuuga olin saanud endale töö juurest meeletult toreda kollektiivi ja olin ennast ümbritsenud positiivsete inimestega. Samuti kuna olen väga enesekindel siis olin 100% kindel, et suudan käia koolis ja tööl ja tegeleda enda asjadega. Nii see ka läks. Paljud küsisid väga tihti, et kuidas ma jõuan niimoodi, et see on lausa uskumatu. Minu vastus oli alati, et ma ei tea lihtsalt jõuan aga sees tundsin, et selle jõu andis mulle mõtlemine ja tahe, et ma tahan teha ja ka jõuan.

Sellel muidugi oli ka varjupool, vabaaega oli mul tõeliselt vähe, kui üldse ja aina vähem jäi aega kodus olemiseks ja lähedastega ajaveetmiseks. Selletõttu kannatasid mitmed minu ja sõbrade vahelised suhted, kuid ma siiski proovisin kõike tol hetkel enda kontrolli all hoida. Mingi hetk aga tundsin, et seda on aina raskem teha ning otsustasin, et teen asju nii nagu ise õigeks pean ja mis mind rõõmsaks teeb. See oli minu senise elu kõige kiirem ja vahelduvam periood. Asjad lihtsalt läksid oma rada, inimesed tulid minu ellu ja läksid. Seda kõike oli lõpuks nii keeruline hallata, et otsustasin, et lasen asjadel minna nii nagu nad lähevad. Olen alati uskunud, et lõpuks on kõik ikka hästi. Tagantjärele mõeldes oli see üks loll suhtumine, sest tegelikult oleksin ma saanud tollele hetkel nii palju ise teha, et asju muuta.

Toimusid suured skandaalid ja draamad, millest väga paljud teavad, kuid detailselt ma midagi ülesse tooma ei hakka hetkel. Suutsin teha meeletult palju ja meeletult lolle otsuseid, kuid praeguseks olen saanud kõik asjad lahendada ja leida stabiilsuse. Põhjus ilmselt miks ma taasavastasin blogi. 

See kõik jääb eelmisesse aastasse ning tagantjärele mõeldes oli see aeg väga õpetlik. Mingi aeg elasin ninal roosad prillid ning järgmine hetk need purunesid ning nägin kõige mustemat poolt. Nägin inimeste varjupooli ning sain aru kellele saan olenemata ükskõik millele kindel olla. See oli üks väga ebastabiilne aeg, kuid ma olen sellele tänulik, sest tänu sellele olen ma väga palju kasvanud ja arenenud.

Tollel ajal käis mul küll blogi mitmeid kordi peast läbi ja isegi olid postituste ideed töö kohta ja nii edasi. Miks ma selleni aga ei jõudnud oligi see, et aega oli vähe ning polnud motivatsiooni, et kirjutada. Selle motivatsiooni puuduse kohta saan tuua välja kaks konkreetsemat põhjust.

Esiteks mingi hetk ma üritasin blogile hakata välja mõtlema konkreetset teemat, sest selline detailne elu ja mõtete avalikustamine tundus röövivat mu privaatset elu, mis sest et ma seda ise vabatahtlikult tegin. Kuna ma aga ei suutnud seda välja mõelda siis mõtlesingi, et ei blogi seni.

Teine asi, mis mind konkreetselt ajendas blogimist lõpetama on siiamaani nii naeruväärne, et tahaks selle postituse ära kustutada. Situatsioon oli siis selline, et kui ma blogisin harvem, hakkasid mitmed tuttavad mainima, et sa ei blogi enam ja ma ei teagi kuidas sul läheb või mis sa teed. No hallo? Kas siis ei tule pähe mõtet, et kirjutaks ja küsiks neid küsimusi, mitte seda, et millal blogid? See justkui röövis minult mingi osa sõpru, kellega oli keeruline ühist aega leida. Ma saan aru, et on mugavam kodus teki all õhtul kiirest blogile pilk peale visata, lugeda tegemistest aga siiski võiks vahepeal ka päriselt näha ja kohtuda inimestega. 

Igatahes, see vist ongi kokkuvõtvalt, miks ma ei bloginud 6 kuud(on ka nii palju? appi endale küll ei tundu..), kuid nüüd ma olen tagasi ning proovin oma blogimiskavaga tagasi blogimismaastikule trügida.

Sooo... I'M BACK!!!
         
(Ps. ma sain vahepeal 18 väike pildike Teile sellest)